Küsisin Holdeni käest mis tal seljakotis on.
Ta vastas: "Jube igavus."
Soovitasin tal midagi põnevat sinna panna. Kui ma talle hetk hiljem sama küsimuse esitasin, vastas ta: "Tõmmu kabe." Näed, sellised asjad võivad seljakotis olla. Ta oli mind kuulda võtnud. Kolmandal korral vastas ta samale küsimusele: "Meedia."

Huvitavlik on see, et ma omistan ühele teisele kenale-kenale inimesele, kellega ma lävin samad teadmsied, mis minul. Eriti tuleb see ilmsiks ühe asja puhul. Nimelt raamatud ja nende lugemine ning tajumine. Ma nimelt arvan, et kui ma loen mõnda raamatut, siis tema ka juba teab seda kõike, mida ma lugenud olen. Ta on tavaliselt neid raamatuid tõepoolest lugenud, kuid esineb ka üksikuid eksemplare, mida olen ainult mina lugenud. Ja ma tahan hakata vahel temaga nende raamatute ainetel muljetama, aga taipan, et need asjad ei ole nii lihtsad. See tähendaks sisu selgitamist, võibolla ehk mõningaid muid täpsustusi. Näiteks mis assotsiatsioonid mul antud teemaga tekivad. Ma olen nõus seda tegema, mul ei ole selle vastu kunagi midagi olnud. Ainult ma taipan, et tegelikult selline telepaatia puudub. Sama asi on mõningate minu enda kirjutatud juttudega. Huvitav miks ma sedamoodi endale asju ette kujutan?

Te ju teate, et ma olen suuremat sorti piilur. Mulle meeldib akendest ja ustest sisse piiluda. Eile, jalutades, tegin ma seda taas. Vaatasin noobli maja võretatud keldriaknast sisse. Seal istusid väikesed tüdrukud toolidel. Nad olid ilusasti riides. Pidulikult, tuleks vist öelda. See ei välista ilu. Mõnel neist oli mänguloom või midagi sarnast süles. Teisest aknast nägin ma, et neile mängis keegi meesterahvas süntesaatorist palasid. Tõepoolest, ainult nägin, mitte ei kuulnud. Need tüdrukud olid kindlasti enda meelest (mitte ainult unistustes) baleriinid, printsessid, haldjad, kiisud, kaunitarid - meie kõigi lemmikud.

Ärkasin, et märgata.

Mulle oli antud uus amet. Vähemalt praegusel hetkel sain ma sellest aru. Kõik mida ma tegema pidin oli istumine ja televiisorite jälgimine. Pidin jälgima ennast mugavalt toolil sisseseadnud pangatöötaja ja alandliku laenutaotleja kohtumist. See oligi minu uus amet. Televiisorid näitasid mulle seda kohtumist. Paljude erinevate nurkade alt, ju kaamerad olid kõikjal. Tegemist oli küllaltki suure kabinetiga. Pangatöötaja lükkas ülbelt ja üleolekut näidates laenutaotleja paberid laualt maha. Nende vestlust ma ei kuulnud, kuid mõistsin, et laenutaotleja raha ei saa. Kuid ma mõistsin, et mingit alust keeldumiseks tegelikult ei olnud. Pangatöötaja naeratas võimukalt ja asus võidukalt kabineti uksest välja astuma. Laenaja korjas sellel hetkel veel oma pabereid maast kuid pööras pilgu ukse poole. Ja nagu haldjas saatis oma silmadest hõbedaste tähekeste voo ukse poole. Pangatöötaja põrkus ehmatades tagasi. Proovis leida teisi väljapääse - uksi rohkem ei olnud - aknad. Kohe vajusid akende ette paksud kardinad ja kivistusid. Nüüd valdas pangatöötajat hirm ja paanika. Samasugune lootusetus nagu ulme- või õudusfilmis mõningatel hetkedel tekkida võib. Ma sain aru, kui väga pangatöötaja sellel hetkel soovis, et ta oleks laenutaotlejale raha andnud. Et ta oleks natukene vähem üleolevamalt käitunud. Nüüd oli juba hilja.

Kui ma ei eksi kutsusid Sa mind kaasa, sest soovisid midagi näidata. Olime jalutades jõudnud ootamatult sellisesse kohta, kus mõlemal pool teed oli viljapõld. Kusagil kaugel eemal olid mäed. Tee ise oli tolmune kruusatee. Rahulikult lõndides ja vesteldes jõudsime kohani, kus tee muutus väikeseks rajaks ning me pidime vahepeal üksteise järel kõndima. Aga sellest ei olnud midagi. Me kõndisime käest kinni sellel kitsal teerajal viljas. Ühel hetkel nägime eemal ühte heletapäist poissi seismas. Tundus, et teda mulle näidata soovisid. Nüüd märkasin põllul väikeseid lapsi jooksmas. Võibolla varem ei olnud ma neid sellepärast näinud, et vili oli nende jaoks piisavalt kõrge. Näha oli peamiselt vaid mingisugust liiikumist nende taimede vahel. Ma sain aru, et tegu on Holden Caulfield ning temaga me siia kohtuma tulimegi. Ta märkas meid alles siis kui me talle üsna lähedale jõudsime. Me rääkisime natukene tühjast-tähjast ja rohkem vaikisime. Holden vaatas kogu aeg kontrollivalt põllul toimuvat. Ta ei olnud valves, ta ei olnud pinges, ta oli hästi rahulik, natukene mõtlik ja hästi lahke ning sõbralik. Vaatamata sellele, et me vähe rääkisime oli hästi meeldiv olla tema seltsis. Ühel hetkel avastasin ma, et kohe meie kõrval on kuristik. Ma ei olnud seda enne tähele pannud. Mina kui paaniline kõrgusekartja kaotasin tasakaalu. Oleksin peaaegu alla kukkunud, kuid jõudis haarata mu flanellpluusest kinni ja päästis mind.

Tegelikult toimus kõik vastupidises järjekorras, aga kas teie jaoks on see üldse oluline?

Tänasel ööl näidati, ei, anti mõista kuidas ma otsa saan. Mul nimelt valutas pea hirmsasti. Mitte nii nagu tavaliselt kui on lihtsalt peavalu näljast, külmetusest või mõnest muust igapäevasest nähtusest tingituna. Valutas külje pealt oimukohast. Mind lausa viidi arsti juurde, mingi seletamatu jõud viis. Ma ise ei soovinud minna, aga ühel hetkel võeti mult analüüse, proove ja küsitleti tervise asjus ja viimase aja enesetunnet. Mul olevat seal kus valutab kasvaja kogunud üsna muljetavaltavad mõõtmed. Imelik on see, et päriselus on mul valus samas kohas. Ühel korvpalli mängimise päeval põrutasin peatpidi kokku noorsandiga, kes ei olnud nii osav mängumees nagu mina. Sellest ajast peale on mul sellest kohast mõnikord valutanud kuhu hoobi sain. Seda kõike rääkisin ka arstile. Arst ütles, et ma oleksin pidanud kohe tema juurde pöörduma. Aga ta arvas, et ka siis ei oleks andunud midagi enam teha. Kas tõesti oleksin ma pidanud nii vara oma peatsest suremisest teada saama? Sellest on möödunud üle viie aasta, kindlasti läheneb see arv seitsmele aastale. Minuga on nii, et ma harva tean millisel aastal minuga teatud sündmused juhtunud on. Ma vahel imetlen neid, kes teavad vahel isegi kuupäevase täpsusega kõiksuguseid pisiasju oma elust. Ma pean vahel oma vanustki arvutama.

Mida tuduhiired mulle pakkusid...

Jah, tõepoolest, nüüd see on käes.
Ma räägin ära ühe unejupi, mida nägin mõned päevad tagasi. Mul on viimasel ajal kombeks enne nö. tähtsate (sest minu jaoks on tähtis ainult üks tüdruk ja temaga seonduv, muu maailma ja ühiskonna jaoks kindlasti paljud teised asjad) toimingute juurde asumist näpata uneaega söömise ja teiste samalaadsete pisitoimingute arvelt. Need on huvitavlikud uned, mida ma neil õndsatel hetkedel näen. Vahel ehmatab ärgates hilinemishorm mõne neist peast.
Näen unes televiisorivaatamise momenti, olen leidnud aega sellega tegeleda. Telekast näen maikasärgis meest kes vaatab telekat, sellist korralikult kummis Tšaikat, mis on veel imekombel värviline. Telekast tuleb suusatamine, oh õudust! Kommenteerib Toomas Uba või Lembitu Kuuse, ma kahjuks ei saanudki aru. Kaadrisse ilmub hooksalt suusasamme võttev naisterahvas. Kommentaator teatab tema Ljubov Jegorova olevat. Kena mõtlen mina ja edasi olen ma seal toas kus maikamees telekat vaatab, olen nähtamatu - luitunud pilt seinal, lillevaas, milles on alati värsked lilled, raamaturiiul või laelambitolm. Igal juhul minu kohalolek ei sega telerihuvilist ega vormist välja läinud naisterahvast keda ma varem ei märganud. Kahtlustan, et nende kooselu on jõudnud staadiumisse kus ei häbeneta ei armastust, ega vihkamist. Tegemist on vene rahvusest inimestega. Kohe kui Ljubov Jegorova nimi on mainitud küsib mees naiselt: Tõ menja ljuubiš? Naine vastab: Kanešna ljublju. Sedamoodi jätkub dialoog minu meelest umbes poole tunni jagu. See oleks justkui etendus, tseremoonia või midagi mis minu lingvilstiliste võimete piiri ei mahu. Üks pool ütleb ühe lause, teine vastab - ainult sõna ljubit erinevates vormides on alati igas lauses. Kokkuvõttes tundus igal ütlemisel väga sügav tähendus olevat, kindel põhjus miks just sellel hetkel vastav asi öeldi. Minu jaoks oli see sündmus, teile pole see arvatavasti midagi.
Imelik on see, et nad rääkisid vene keeles. Mind selle keele oskusega kiita ei saa, ma räägin nii segaselt, tean võimatult vähe sõnu. Kui inimesed minuga selles keeles räägivad lähevad nad itsitades minema, sest ma olen kindlasti midagi naljakat või totrat öelnud. Vahel avastan ma ennast vene keeles mõttes dialooge pidamas kujutlevate ja olematute isikutega. Vahest ehk selles on minu une tagamaad. Ma tean ammusest ajast palju sõnu vene keeles, mul pole need meeles. Kui keegi mulle midagi räägib, siis osad sõnad tulevad taas meelde, kuid ma ise ei oska neid oma jutus kasutada. Aga nad on kusagil ootamas, minu peas, kena pilve peal, teades, et neid ei sega eriti keegi. Kui neil tekib soov endast märku anda, siis nad hüppavad pilvelt alla. Hüppavad minu unenägudesse.

Raamatuid on üritatud aegade algusest peale hävitada. Seda teevad peamiselt võimulolijad. Nende jaoks on raamatud teistsuguse usu, teadmiste, unistuste ja veendumuste levitajad. Algselt oli raamatute hävitamine lihtsam - neid oli vähe ja nad levisid peamiselt käsikirjalaadsel kujul. Mitmesuguste sõdade ja vandalismi käigus hävitati maailma vanimaid raamatukogusid. Selle tagajärjel jäime ilma antiikkirjanduse suursugusest varmaust.
Räägin seda sellepärast, et lugesin raamatute hävitamise kohta. Loo autor avaldas arvamust, et raamatud on püsima jäänud tänu saladusele, mida iga uus raamat endas peidab. Ma olen sellise lähenemisega nõus. Raamatud arvati kaduvat peale raadio tulekut, hiljem lisandusid kino, kui see sai elujõulisemaks, televisioon ja nüüd internet. Mulle nii väga meeldib see lähenemine raamatute saladuslikkuse kohta, jätkuks vaid autoreid, kes suudavad salapära lugejate jaoks alles hoida. Vahel see viimane teebki mulle muret.
Mainin kindlasti ära selle: kui teil peaks raamatutest villand saama, kui internet on teie jaoks uus meedia ning te saate enda meelest kõik sealt või kui teil juhtub lihtsalt kirjandusteoseid üle olema, siis mina olen nõus teid kallikesed sellest koormast vabastama.
Ootan juba nina pikal.

Viibisin üldkasutatavas toalettruumis ühes suursuguses kaubanduskeskuses. Tavaliselt voorivad selle ruumi külastajad uksest sisse ja välja nii nagu nad ise soovivad. Seekord kostus enne sisenemist peenetundeline koputus. Äge!

Täna oli üsna muhe uni. Viimasel ajal ei suuda ma oma uneklippe üldse meelde jätta, vahest ehk sellepärast on juba kena teda meenutada. Mul nimelt hakkas ühtäkki puhkus, äsja olid puud roheliseks läinud ja oli soe. Võtsin Sinu käevangu ja me jalutasime kõikjal. Tundub, et reisisime mingisugust transpordivahendit kasutamata. Hiljem sain teada, millist moodi see liikumine käis või käia võis.
Me olime ühes hästi ilusas puudesalus. Tegemist oli väga kõrgete puudega, millel oli suve kohta küllaltki hõredalt lehti. See oli esimene kord kui ma tundsin, et on suvi käes. Me hakkasime seal puude sees aeglaselt õhku tõusma, justkui kannaks meid miski. Ühel hektel avastasime ja arvasime, et me siiski lendame. Jõudsime puude kohale, isegi veelgi kõrgemale. All maal oli kõik väga väikeseks muutunud. Siis avastasime, et me olime hiigelsuure vaateratta peal. Ma olen päriselus suur paanikaorav ja kõrgusekartja, kuid sellel hetkel ma lausa nautisin seda kõrgust. Tundus, et Sinagi. Oli väga taevalik ja kerge olla. Me olime vaaterattakorviga kõige ülemisse asendisse jõudnud. Kuna eelnendud lendamise mulje oli niivõrd reaalne olnud, siis me proovisimegi lennata. See õnnestus ja me hõljusime vaateratta kohal. Ma teadsin, et mul on puhkuse lõpuni jäänud veel mõned päevad, aga ma ei tahtnud nii vara veel tööle tagasi minna. Ma leppisin Sinuga kokku, et ole siin puudelatvade kohal kõrguvas korvis, ma käin korra ära. Lendasin algul natukene arglikumalt, hiljem üha julgemalt. Lendasin kirjatarvete poodi, ostsin sealt mõned asjad. Enda meelest kirjaklambreid, mis olid värvilised. Siis lendasin tööjuurde. Mu ülemus oligi seal, ka mõned töökaaslased. Tervitasin neid rõõmsalt ning avaldasin soovi mitte veel niipea tööle tagasi tulla. Ülemus oli lahkesti nõus, mis ei olegi nii üllatav. Ta mainis, et tal tuleb mõne päeva pärast sünnipäev, seega tal ei ole nagunii aega tööasjadega tegeleda. Olin tänulik ja naljatasin veel natukene töökaaslastega. Nii kirjatarvete poes olles kui töökohas käies olin koguaeg lennanud, ka tänavatel ja kohtades, mida ma läbisin.
Nüüd lendasin Sinu juurde tagasi, vahepeal oli vaateratta juurde betoonist rajatis juurde tekkinud. Üles rattale lennates, ma tegin nagu jookseks mööda rattavõresid üles, tegelikult puudutasin vaid õrnalt varbaotstega selle pinda. Sa istusid korvis, lugesid raamatut. Ma istusin Sinu kõrvale tagasi, meil oli hea meel. Vahepeal hakkas päike looja minema, aga väljas oli ikka hästi soe. Sa lugesid mustade kaantega Kafka raamatut, kui ma ei eksi.

Ma ei taha enam magada ja hetkegi üleval olla ka ei soovi.