Tänasel ööl näidati, ei, anti mõista kuidas ma otsa saan. Mul nimelt valutas pea hirmsasti. Mitte nii nagu tavaliselt kui on lihtsalt peavalu näljast, külmetusest või mõnest muust igapäevasest nähtusest tingituna. Valutas külje pealt oimukohast. Mind lausa viidi arsti juurde, mingi seletamatu jõud viis. Ma ise ei soovinud minna, aga ühel hetkel võeti mult analüüse, proove ja küsitleti tervise asjus ja viimase aja enesetunnet. Mul olevat seal kus valutab kasvaja kogunud üsna muljetavaltavad mõõtmed. Imelik on see, et päriselus on mul valus samas kohas. Ühel korvpalli mängimise päeval põrutasin peatpidi kokku noorsandiga, kes ei olnud nii osav mängumees nagu mina. Sellest ajast peale on mul sellest kohast mõnikord valutanud kuhu hoobi sain. Seda kõike rääkisin ka arstile. Arst ütles, et ma oleksin pidanud kohe tema juurde pöörduma. Aga ta arvas, et ka siis ei oleks andunud midagi enam teha. Kas tõesti oleksin ma pidanud nii vara oma peatsest suremisest teada saama? Sellest on möödunud üle viie aasta, kindlasti läheneb see arv seitsmele aastale. Minuga on nii, et ma harva tean millisel aastal minuga teatud sündmused juhtunud on. Ma vahel imetlen neid, kes teavad vahel isegi kuupäevase täpsusega kõiksuguseid pisiasju oma elust. Ma pean vahel oma vanustki arvutama.