Täna oli üsna muhe uni. Viimasel ajal ei suuda ma oma uneklippe üldse meelde jätta, vahest ehk sellepärast on juba kena teda meenutada. Mul nimelt hakkas ühtäkki puhkus, äsja olid puud roheliseks läinud ja oli soe. Võtsin Sinu käevangu ja me jalutasime kõikjal. Tundub, et reisisime mingisugust transpordivahendit kasutamata. Hiljem sain teada, millist moodi see liikumine käis või käia võis.
Me olime ühes hästi ilusas puudesalus. Tegemist oli väga kõrgete puudega, millel oli suve kohta küllaltki hõredalt lehti. See oli esimene kord kui ma tundsin, et on suvi käes. Me hakkasime seal puude sees aeglaselt õhku tõusma, justkui kannaks meid miski. Ühel hektel avastasime ja arvasime, et me siiski lendame. Jõudsime puude kohale, isegi veelgi kõrgemale. All maal oli kõik väga väikeseks muutunud. Siis avastasime, et me olime hiigelsuure vaateratta peal. Ma olen päriselus suur paanikaorav ja kõrgusekartja, kuid sellel hetkel ma lausa nautisin seda kõrgust. Tundus, et Sinagi. Oli väga taevalik ja kerge olla. Me olime vaaterattakorviga kõige ülemisse asendisse jõudnud. Kuna eelnendud lendamise mulje oli niivõrd reaalne olnud, siis me proovisimegi lennata. See õnnestus ja me hõljusime vaateratta kohal. Ma teadsin, et mul on puhkuse lõpuni jäänud veel mõned päevad, aga ma ei tahtnud nii vara veel tööle tagasi minna. Ma leppisin Sinuga kokku, et ole siin puudelatvade kohal kõrguvas korvis, ma käin korra ära. Lendasin algul natukene arglikumalt, hiljem üha julgemalt. Lendasin kirjatarvete poodi, ostsin sealt mõned asjad. Enda meelest kirjaklambreid, mis olid värvilised. Siis lendasin tööjuurde. Mu ülemus oligi seal, ka mõned töökaaslased. Tervitasin neid rõõmsalt ning avaldasin soovi mitte veel niipea tööle tagasi tulla. Ülemus oli lahkesti nõus, mis ei olegi nii üllatav. Ta mainis, et tal tuleb mõne päeva pärast sünnipäev, seega tal ei ole nagunii aega tööasjadega tegeleda. Olin tänulik ja naljatasin veel natukene töökaaslastega. Nii kirjatarvete poes olles kui töökohas käies olin koguaeg lennanud, ka tänavatel ja kohtades, mida ma läbisin.
Nüüd lendasin Sinu juurde tagasi, vahepeal oli vaateratta juurde betoonist rajatis juurde tekkinud. Üles rattale lennates, ma tegin nagu jookseks mööda rattavõresid üles, tegelikult puudutasin vaid õrnalt varbaotstega selle pinda. Sa istusid korvis, lugesid raamatut. Ma istusin Sinu kõrvale tagasi, meil oli hea meel. Vahepeal hakkas päike looja minema, aga väljas oli ikka hästi soe. Sa lugesid mustade kaantega Kafka raamatut, kui ma ei eksi.