Kohtusin ühe mehega. Ta oli plaasterdanud ühe oma silma. Ta ütles, et peab oma neljakümmnendat sünnipäeva. Polnud enda jutu järgi veel midagi söönud sellel päeval. Ma andsin talle 2 krooni, rohkem mul polnud. Ta ei olevat alkohoolik, mitte sellepärast ei taha ta raha, ta tahab süüa, nälg on. Huvitav kes siis haises, kas mina? Ei tahaks uskuda, samas uskusin ma, et ta tahab süüa.

Ma käisin esimest korda elus palle veeretamas. Seda pandi suuresti imeks. Alguses ma lootsin ma sellest mängust viilida. Kui mäng pihta hakkas, siis ma mõtlesin ümber. Tore oli vaadata kuidas mängijad hoogu sattusid. Mulle meeldis kõrvalrajal mängivast seltskonnast poiss nimega Ivar. Ta oli üleliia purjus ja ta mängis seda mängu äärmiselt naljakalt. Heitis neid kuule nagu oleks ta kettaheitja. See ajas mind naerma. Teised arvasid, et mul on nendega niisama lõbus, sest ka nemad tegid nalja. Mulle öeldi, et järgmine päev on sul kõik kohad valusad. Tuleb välja, et pöial ongi minu kõik kohad.

Nägin unes, et ma kõndisin oma töökaaslastega linnatänavail. Ma rääkisin midagi hoogsalt ja innustunult. Ühel hetkel sõitsid Sina meist jalgrattaga aeglaselt mööda. Ma jäin vakka ja jälgisin seda ilusat sõitu. Kahjuks tegid Sa näo nagu ei tunnekski mind. Ja nagu ei pakuks ma Sulle üldse huvi. Ju Sul olid enda kenad mõtted. Teised palusid mul oma juttu jätkata, aga ma ei mäletanud enam millest ma rääkisin, polnud aimugi.