Maailmakoomilised inimesed

Tegelikult ma tahtsin maailmanaljakad inimesed kirjutada, aga see ei ole üldse oluline. Tahaksin hoopis midagi muud. Ma peaksin/sooviksin vist avaldama rubriigi kohtumistest ägedate inimestega.

Ma tahaksin nendega rohkem kohtuda kuid tavaliselt juhtub see ootamatult. Astub keegi ligi ja on äge. Vahel ei astugi ligi, vahel on mul lihtsalt võimalik neid jälgida, aga minu jaoks on seegi hea ja kogemusrikas.
Esimene mees oli minu vana tuttav ammustest aegadest. Ta on minuga varem suhelnud. Seekord ei olnud minul au temaga vestelda. Seekord olin ma pealtkuulaja rollis. Ta on välimuselt ja olemuselt nagu Dilberti koomiksi boss. Ta rääkis, et üks tema tüdrukutest kirjutas päkapikule. Huvitav oleks teada kuidas ta kirjutas, ma tahaksin ka seda kirja näha. Ta soovis saada oma kingiks hõbedast, kui sellist tõepoolest mitte kusagilt saada ei ole, siis kõlbab valge ka. Peaasi, et oleks klapiga ja tüdrukutele. Kui ei saa ei ole ka midagi hullu. Kui tavaliselt on see mees kuri, siis oma tütardest rääkides tuli välja tema helgeim külg. Tema hoolivus, armastus, suurim hirm ja rõõm siin elus.

Teine mees oli olemuselt vastupidine, väike kleenuke ja tagasihoidlik. Ta ei olnud kõiketeadja. Ta ei teadnud isegi elementaarseid asju. Ta oli minu juurde sattunud juhuslikult, olevat tahtnud tegelikult mujal olla. Temal oli samuti soov tütrega seonduv. Samas tema tütrel ei olnud ükskõik kui kink saamata jääb. Kink mida mees talle kinkida tahtis oli tütre suurim soov. Seega pidin mina olema see õnnelik ja väljavalitu, kes teda soovi täitmisel aitab. Oli näha, et see oli mehele tõepoolest ülejõukäiv. Aga mehike oli võtnud selle omale eesmärgiks. Ta näitas välja ennast õnneliku ja rõõmsana, samas temast hoomas sügavat kurbust. Ma näitasin talle kuidas koopiamasin töötab. Ta imestas, et ma ei peagi midagi käsitsi kirjutama. Kolhoosi raamatupidajad pidavat kõik ikka käsitsi tegema. Kurb, eks ju? Ta soovis alati minu neutraalset, ei, isegi isiklikku arvamust teada. Ma tegin seda, aga kuna ma olin võõras võisin tunduda talle liialt erapooletu või isegi ametlik kahtles ta alati natukene. Kuid hiljem lõi alati käega ja leppis minu arvamusega. Tavaliselt ei ole ma kellegi arvamusliider. Samas see mind ka uhkust tundma ei pannud. Kui meie teed lahku läksid küsis ta kuidas siit välja saab. Väljapääs oleks olnud ilmselt nähtav ka kõige pimedamale elusolendile. Ja kunba ta mind veel väga ei usaldanud küsis ta seda paljude teele jäävate inimeste käest. Ma nägin seda.

Koopiamasinast veel. Ta palus mul enda passist koopia teha, sest talle nii väga meeldis kuidas see masin töötas. Ma tegingi. Nüüd saavat ta küla peal ka näidata, et on Tallinnas käinud. Mina ei suuda mõista kuidas passikoopia seda tõestab. Samas ma tahtsin proovida ja tegin tema passist ka endale ühe koopia. Kui ta oma passi mulle ulatab arvasin, et ta on selle kusagilt pätsanud, sest eemalt vaadatuna tundus seal ühe keskealise naise pilt olevat. Üllatuseks oli see siiski tema, lihtsalt kunagistel aegadel olid inimestel moekamad lokid ja punane pintsak oli passipldi jaoks selga tõmbamiseks justkui loodud.