Mida tuduhiired mulle pakkusid...

Jah, tõepoolest, nüüd see on käes.
Ma räägin ära ühe unejupi, mida nägin mõned päevad tagasi. Mul on viimasel ajal kombeks enne nö. tähtsate (sest minu jaoks on tähtis ainult üks tüdruk ja temaga seonduv, muu maailma ja ühiskonna jaoks kindlasti paljud teised asjad) toimingute juurde asumist näpata uneaega söömise ja teiste samalaadsete pisitoimingute arvelt. Need on huvitavlikud uned, mida ma neil õndsatel hetkedel näen. Vahel ehmatab ärgates hilinemishorm mõne neist peast.
Näen unes televiisorivaatamise momenti, olen leidnud aega sellega tegeleda. Telekast näen maikasärgis meest kes vaatab telekat, sellist korralikult kummis Tšaikat, mis on veel imekombel värviline. Telekast tuleb suusatamine, oh õudust! Kommenteerib Toomas Uba või Lembitu Kuuse, ma kahjuks ei saanudki aru. Kaadrisse ilmub hooksalt suusasamme võttev naisterahvas. Kommentaator teatab tema Ljubov Jegorova olevat. Kena mõtlen mina ja edasi olen ma seal toas kus maikamees telekat vaatab, olen nähtamatu - luitunud pilt seinal, lillevaas, milles on alati värsked lilled, raamaturiiul või laelambitolm. Igal juhul minu kohalolek ei sega telerihuvilist ega vormist välja läinud naisterahvast keda ma varem ei märganud. Kahtlustan, et nende kooselu on jõudnud staadiumisse kus ei häbeneta ei armastust, ega vihkamist. Tegemist on vene rahvusest inimestega. Kohe kui Ljubov Jegorova nimi on mainitud küsib mees naiselt: Tõ menja ljuubiš? Naine vastab: Kanešna ljublju. Sedamoodi jätkub dialoog minu meelest umbes poole tunni jagu. See oleks justkui etendus, tseremoonia või midagi mis minu lingvilstiliste võimete piiri ei mahu. Üks pool ütleb ühe lause, teine vastab - ainult sõna ljubit erinevates vormides on alati igas lauses. Kokkuvõttes tundus igal ütlemisel väga sügav tähendus olevat, kindel põhjus miks just sellel hetkel vastav asi öeldi. Minu jaoks oli see sündmus, teile pole see arvatavasti midagi.
Imelik on see, et nad rääkisid vene keeles. Mind selle keele oskusega kiita ei saa, ma räägin nii segaselt, tean võimatult vähe sõnu. Kui inimesed minuga selles keeles räägivad lähevad nad itsitades minema, sest ma olen kindlasti midagi naljakat või totrat öelnud. Vahel avastan ma ennast vene keeles mõttes dialooge pidamas kujutlevate ja olematute isikutega. Vahest ehk selles on minu une tagamaad. Ma tean ammusest ajast palju sõnu vene keeles, mul pole need meeles. Kui keegi mulle midagi räägib, siis osad sõnad tulevad taas meelde, kuid ma ise ei oska neid oma jutus kasutada. Aga nad on kusagil ootamas, minu peas, kena pilve peal, teades, et neid ei sega eriti keegi. Kui neil tekib soov endast märku anda, siis nad hüppavad pilvelt alla. Hüppavad minu unenägudesse.