Tere,
oma tänases unenäos ma nägin ennast ja Helinat. Kõiksugustes erinevates argistes ja mitteargistes toimetustes ja olukordades. Üks asi oli natukene teisiti kui võiks arvata. Nimelt ma olin küll mina ise, aga tegelikult olin ma meesterahvas nimega Pall raamatust/filmist "Ilmamaa inglid". Ma nimelt nägin välja nagu tema, rääkisin selliseid jutte nagu tema, tegin selliseid nalju nagu tema. Huvitav külg minu-Palli juures oli see, et skisofreenia ei olnud mitte mingisuguseid märke avaldanud, ma olin tore ja hea seltsiline. Ma meeldisin arvatavasti ka kõigile teistele. Ma aitasin Helina't kõiges ja olin talle hea sõber või isegi kallim. Võibolla skisofreenia väljenduski selles, et Pallis olin peidus mina (teistele nähtamatuna).
Ma ei saa sellest hundi mõistusest aru. Miks ta pidi põrsakeste maju just ümber puhuma? Kas ta pidas ennast mingiks eriti kõvaks meheks? Või oli ta näljast juba mõistuse kaotanud?
postitas _l_l_ @ 09:34
2 Kommentaari:
tead, mis:) nii huvitav, et su bloogi peale sattusin, sest alles eile lugesin üht lühikest artiklit sellest, et tagamõte kolme põrsakese jutu taga on see, et visadus viib sihile. et siis hunt oli lihtsalt suur probleem. minu arust pole üldse tähtis, miks ta need majakesed ära puhus. tähtis on tema kui probleemi olemus ja põrsakeste tublidus. :) põhimõtteliselt ei saa ju eriti küsida, miks tuul nüüd mu kaardimajakese pikali puhus.
i dunno if it makes sense to you:) aga mina sain ennast välja rääkida:)
Mis võis olla hundi probleem? Kas talle jäid teiste asjad ette?
Post a Comment
<< Kodu