Nimelt juhtus see, et mul paluti viimase kahe tunni unenäod ja mõtted uuesti saata. Ma täpsemalt ei oska seletada, kuidas ja kuhu saata, ma tean lihtsalt, et oli selline nõue. Kes kasutab faksiaparaati, teab, et vahel ei lähe faksid läbi ning seetõttu tuleb need uuesti saata. Ehk midagi sellist. Oleks siis tahetud ainult minu viimaseid unenägusid ja mõtteid. Oh ei, kus sa sellega. Sooviti veel sinu ja Mirju unesid. Mulle anti see vastutusrikas ülesanne need kokku koguda ja edastada. Kui enda unenäod sain ma enam vähem kokku(saladusena avaldan, et natukene luuletasin midagi kokku ka), mõtted samuti, siis teiste omade saamisega oli mul tõsiseid raskuseid. Ma ei julgenud küsida teiste mõtteid, unenägusid ehk veel oleks keegi nõus jutustama, kõiksuguseid salajasi mõtteid kohe kindlasti mitte. Mirjuga on muidugi eriti suured raskused, tema ei räägi mulle oma unenägusid ka. Tema puhul oleks tulnud kõik välja mõelda. Tuleb tunnistada, et ma olin päris hädas. Siis hakkasin ma mõtlema, et milleks on mul vaja saata enda ja oma lähedaste unenägusid ja mõtteid kellelegi või kuhugi. Juurdlesin selle üle ja otsustasin kiuste mitte seda teha. Sain ka õige pea teate, et seda ei ole tegelikult vaja teha. Kõik leiti üles, ei ole vaja uuesti saata.
Nüüd te siis ehk usute, et kõik meie peas toimuv läheb kuhugi arhiivi.