Ärkasin, et märgata.

Mulle oli antud uus amet. Vähemalt praegusel hetkel sain ma sellest aru. Kõik mida ma tegema pidin oli istumine ja televiisorite jälgimine. Pidin jälgima ennast mugavalt toolil sisseseadnud pangatöötaja ja alandliku laenutaotleja kohtumist. See oligi minu uus amet. Televiisorid näitasid mulle seda kohtumist. Paljude erinevate nurkade alt, ju kaamerad olid kõikjal. Tegemist oli küllaltki suure kabinetiga. Pangatöötaja lükkas ülbelt ja üleolekut näidates laenutaotleja paberid laualt maha. Nende vestlust ma ei kuulnud, kuid mõistsin, et laenutaotleja raha ei saa. Kuid ma mõistsin, et mingit alust keeldumiseks tegelikult ei olnud. Pangatöötaja naeratas võimukalt ja asus võidukalt kabineti uksest välja astuma. Laenaja korjas sellel hetkel veel oma pabereid maast kuid pööras pilgu ukse poole. Ja nagu haldjas saatis oma silmadest hõbedaste tähekeste voo ukse poole. Pangatöötaja põrkus ehmatades tagasi. Proovis leida teisi väljapääse - uksi rohkem ei olnud - aknad. Kohe vajusid akende ette paksud kardinad ja kivistusid. Nüüd valdas pangatöötajat hirm ja paanika. Samasugune lootusetus nagu ulme- või õudusfilmis mõningatel hetkedel tekkida võib. Ma sain aru, kui väga pangatöötaja sellel hetkel soovis, et ta oleks laenutaotlejale raha andnud. Et ta oleks natukene vähem üleolevamalt käitunud. Nüüd oli juba hilja.

Kui ma ei eksi kutsusid Sa mind kaasa, sest soovisid midagi näidata. Olime jalutades jõudnud ootamatult sellisesse kohta, kus mõlemal pool teed oli viljapõld. Kusagil kaugel eemal olid mäed. Tee ise oli tolmune kruusatee. Rahulikult lõndides ja vesteldes jõudsime kohani, kus tee muutus väikeseks rajaks ning me pidime vahepeal üksteise järel kõndima. Aga sellest ei olnud midagi. Me kõndisime käest kinni sellel kitsal teerajal viljas. Ühel hetkel nägime eemal ühte heletapäist poissi seismas. Tundus, et teda mulle näidata soovisid. Nüüd märkasin põllul väikeseid lapsi jooksmas. Võibolla varem ei olnud ma neid sellepärast näinud, et vili oli nende jaoks piisavalt kõrge. Näha oli peamiselt vaid mingisugust liiikumist nende taimede vahel. Ma sain aru, et tegu on Holden Caulfield ning temaga me siia kohtuma tulimegi. Ta märkas meid alles siis kui me talle üsna lähedale jõudsime. Me rääkisime natukene tühjast-tähjast ja rohkem vaikisime. Holden vaatas kogu aeg kontrollivalt põllul toimuvat. Ta ei olnud valves, ta ei olnud pinges, ta oli hästi rahulik, natukene mõtlik ja hästi lahke ning sõbralik. Vaatamata sellele, et me vähe rääkisime oli hästi meeldiv olla tema seltsis. Ühel hetkel avastasin ma, et kohe meie kõrval on kuristik. Ma ei olnud seda enne tähele pannud. Mina kui paaniline kõrgusekartja kaotasin tasakaalu. Oleksin peaaegu alla kukkunud, kuid jõudis haarata mu flanellpluusest kinni ja päästis mind.

Tegelikult toimus kõik vastupidises järjekorras, aga kas teie jaoks on see üldse oluline?