Hetked jalgrattal.

"Hei," hüüti.
Ma olin sügavalt mõtetest äratatud. Nii juhtus pidevalt kui ma olin jalgrattaga liuglemas. Ma ei sõitnud kunagi eriti kiiresti. Ma suutsin ja võisin seda teha. Sama moodi võidi mind mõtetest raputada kui ma aia peal kõõlusin, kiigel vegeteerisin, tenniseninaga murus ja võililledes susisin, ühesõnaga igal hetkel kui ma olin ärkvel. Millest ma olin mõelnud?
"Mängime miilitsat ja pätti. Kumb sa tahad olla?"
Olgu ma oli seekord miilits. Ma ajasin teisi natukene taga. Kui kätte sain tegin nende teelehest juhilubadesse trahvi märgiks auke. Teadupärast kaotavad load kehtivuse kui neisse tehakse kolmas auk. Edasi tuli seaduserikkuja arestimajja toimetada. Võtsid tema jalgratta ja enda oma ning viisid selle arestimajja. Selleks oli üks asfaldiga kaetud parkla. Kurjategijat, tema sõiduvahendit ja enda oma oli üsna keeruline sinna toimetada. Nagu pätile kombeks üritas ta põgeneda. Mina pidasin oluliseks sellisel juhul vähemalt tema ja enda jalgratas arestimajja viia. Ilma jalgrattata oli tal mõttetu pätt olla. Sulgesin sõiduvahendi nähtamatu lukuga. Samas tuli ka noruspäi selle omanik, kelle ma kõrvalruumi lukustasin. Olenevalt rikkumisest tuli mõned päevad kuni lausa mõned kuud seal karistust kanda.
Vanglasse sattumise vältimiseks mõtlesid kurjategijad välja kavala nipi. Lubadeks olid ilusad värsked teelehe lehekesed. Kuna neid kasvas kõikjal, siis sai kahe auguga load vabalt välja vahetada uute vastu. Tegelikult pean tunnistama, et selle mõtlesin välja mina ühel korral kui ma ise pätt olin. Nüüd oli see minu vastu keeranud.
Ühel hetkel ma tegin justkui asuksin erilise innuga kurjategijaid jälitama. Kasutasin valjemat sireeni, lõgistasin rattakella nagu hullumeelne ja väntasin nii nagu jaksasin. Selle peale pagesid pätid kabuhirmus, kiiremini kui nad muidu sõita suutsid. Kui nad peitusid keerasin mina otsa ringi. Asudes justkui kedagi nähtamatut teisel pool jälitama. Sõitsin endale tuttavatel radadel. Peitsin ennast sellistesse kohtadesse kus teised ei käinud. Võtsin hoo maha. Kissitasin silmi, sest päike oli ere ja andis aimu lähenevast õhtust, ööst, pimedusest.
Ma sõitsin ringi. Mõtlesin, unistasin, vaatasin.
"Hei," kuulsin isa hüüet. "Mis sa siin lötutad? Väljas läheb kohe pimedaks, läheme koju."