Täna juhtus minuga üks juhtum. Nimelt soovisin siseneda ühte väiksesse raamatukokku. Selle ükseava oli hõivanud üks noobel daam. Ta vaatas mind äärmise imestusega, kas tõesti keegi soovib sellest uksest sisse astuda?

Kui palju on olnud Sinu elus neid hetki kui Sa oled maha maganud ideaalselt õigel hetkel öelda: ma armastan Sind?
Need kolm sõna Sul sellel momendil peast läbi käinud, aga Sa oleksid pidanud need just sellel hetkel välja ütlema.

Nii paljudel inimestel on raske. Neil on väga erinevad materiaalsed või vaimsed probleemid. Sul tekib meeletu soov neid aidata. Osta neile kõik asjad mida normaalseks eluks vaja on. Aga kui sul ei ole raha, et teiste muresid leevendada ja neid kasvõi materiaalsetest hädadest välja aidata? Vähemalt üks asi on. Sul on võimalus kuulata nad ära, mitte hukka mõista või öelda banaalsusi nagu: hea, et sul niigi on, või muud sarnast. Sul on võimalus olla inimeste vastu hea.

Headust on viimasel ajal nii väheks jäänud.

Tere!
Vaatasin arvutist ühte huvitavat filmijuppi. Seal olid tegelasteks elektroonikaseadmed. Tundusid olevat televiisorid. Nad elasid oma mustvalges maailmas. See oli üsna hirmus maailm. Nägi välja nii sünge, ulmeline, räpane ja ohte peitev.
Üks televiisor kutsus pitsapoisi, jälgis teda läbi snaipri sihiku. Kui pitsapoiss oli majale lähenemas kukkus ta surnult kokku - ta lasti maha. Laskja sai oma ema käest pragada. Pitsa vedeles maas, üks koertelekas tuli ja sõi seda.

Tõin nädal aega tagasi emme ja issi juurest ära hunniku vanasid plaate, mida ma lapsena kogu aeg kuulasin. Igasuguseid kenasid asju tuli hunnikute viisi meelde. Igasuguseid superhitte mida ma kuulasin ning neid hetki mida ma siis läbi elasin.

Raamatud

Tead, mis mulle meeldib?

Mulle meeldib kui ma olen lugenud läbi mõne raamatu. Ja siis avastan kellegi, kes on lugenud sama raamatut. Me teame, et see oli nauditav lugemine. Me kuuluksime nüüd justkui salajasse ühingusse. Aga see on veel parem, sest keegi ei tea sellest ühingust midagi. Meie ise ka ei tea.

Me oleme saanud tungida ühe või lausa mitme inimese mõtetesse, saladustesse, soovidesse ja tunnetesse. Me teame nende lugu. Meil on nii palju mida arutada, nii palju millest rääkida.

Kui me koos ei ole, siis on meil paljust mõelda.

Mul saab kohe üks raamat läbi. Kohe võtan uue, juba tean millise. Ja jään ootama seda aega kui leian kellegi, kes on ka mõne nendest raamatutest läbi lugenud.

Tere,
oma tänases unenäos ma nägin ennast ja Helinat. Kõiksugustes erinevates argistes ja mitteargistes toimetustes ja olukordades. Üks asi oli natukene teisiti kui võiks arvata. Nimelt ma olin küll mina ise, aga tegelikult olin ma meesterahvas nimega Pall raamatust/filmist "Ilmamaa inglid". Ma nimelt nägin välja nagu tema, rääkisin selliseid jutte nagu tema, tegin selliseid nalju nagu tema. Huvitav külg minu-Palli juures oli see, et skisofreenia ei olnud mitte mingisuguseid märke avaldanud, ma olin tore ja hea seltsiline. Ma meeldisin arvatavasti ka kõigile teistele. Ma aitasin Helina't kõiges ja olin talle hea sõber või isegi kallim. Võibolla skisofreenia väljenduski selles, et Pallis olin peidus mina (teistele nähtamatuna).














Ma ei saa sellest hundi mõistusest aru. Miks ta pidi põrsakeste maju just ümber puhuma? Kas ta pidas ennast mingiks eriti kõvaks meheks? Või oli ta näljast juba mõistuse kaotanud?

Meil võib tekkida küsimus naistekägistaja kohta, miks ta seda teeb? Miks viitsib ta riskida vanglakaristusega, mis ajab teda välja, mis toimub tema südametunnistusega? Kas tal tundeid ei ole? Kuid kui ta räägiks meile oma loo ära, siis me mõistaksime teda. Vähemalt mingilgi määral. Aga alati tekib küsimusi just selliste asjade kohta. Sarnaste märgatavalt äärmuslike asjade kohta. Miks ei märka keegi teisi asju?

Kunagi kasvatasid mu vanemad aias mitmesuguseid köögivilju. Kurkidega oli selline lugu, et need nägid valminuna hoopis teistsugused välja kui poes pakutavad. Tavaliselt oli nii, et mõned asjad ei kukkunud hästi välja. Kuid isegi väikese poisina olin ma täiesti kindel, et kurkide eest on kõige rohkem hool kantud. Nende kasvuhoonete ehitamisele aitasime mingil määral meie - lapsed ka kaasa. Iga päev käidi neid kastmas ja tuulutamas.
Kas mina olen samamoodi kasvanud?

Hämmastav!!!

Postkontoris ei olnud müügil kirjapaberit. Siis oldi nii lahke ja pakuti mulle printerist ühte lehte. Niisama, tasuta. Mind vaadati üsna imestunud näoga kui ma keeldusin printeripaberist. Ma tahtsin kõigest kirjapaberit osta. Ma olen sellise asja eest nõus raha maksma.

Hetked jalgrattal.

"Hei," hüüti.
Ma olin sügavalt mõtetest äratatud. Nii juhtus pidevalt kui ma olin jalgrattaga liuglemas. Ma ei sõitnud kunagi eriti kiiresti. Ma suutsin ja võisin seda teha. Sama moodi võidi mind mõtetest raputada kui ma aia peal kõõlusin, kiigel vegeteerisin, tenniseninaga murus ja võililledes susisin, ühesõnaga igal hetkel kui ma olin ärkvel. Millest ma olin mõelnud?
"Mängime miilitsat ja pätti. Kumb sa tahad olla?"
Olgu ma oli seekord miilits. Ma ajasin teisi natukene taga. Kui kätte sain tegin nende teelehest juhilubadesse trahvi märgiks auke. Teadupärast kaotavad load kehtivuse kui neisse tehakse kolmas auk. Edasi tuli seaduserikkuja arestimajja toimetada. Võtsid tema jalgratta ja enda oma ning viisid selle arestimajja. Selleks oli üks asfaldiga kaetud parkla. Kurjategijat, tema sõiduvahendit ja enda oma oli üsna keeruline sinna toimetada. Nagu pätile kombeks üritas ta põgeneda. Mina pidasin oluliseks sellisel juhul vähemalt tema ja enda jalgratas arestimajja viia. Ilma jalgrattata oli tal mõttetu pätt olla. Sulgesin sõiduvahendi nähtamatu lukuga. Samas tuli ka noruspäi selle omanik, kelle ma kõrvalruumi lukustasin. Olenevalt rikkumisest tuli mõned päevad kuni lausa mõned kuud seal karistust kanda.
Vanglasse sattumise vältimiseks mõtlesid kurjategijad välja kavala nipi. Lubadeks olid ilusad värsked teelehe lehekesed. Kuna neid kasvas kõikjal, siis sai kahe auguga load vabalt välja vahetada uute vastu. Tegelikult pean tunnistama, et selle mõtlesin välja mina ühel korral kui ma ise pätt olin. Nüüd oli see minu vastu keeranud.
Ühel hetkel ma tegin justkui asuksin erilise innuga kurjategijaid jälitama. Kasutasin valjemat sireeni, lõgistasin rattakella nagu hullumeelne ja väntasin nii nagu jaksasin. Selle peale pagesid pätid kabuhirmus, kiiremini kui nad muidu sõita suutsid. Kui nad peitusid keerasin mina otsa ringi. Asudes justkui kedagi nähtamatut teisel pool jälitama. Sõitsin endale tuttavatel radadel. Peitsin ennast sellistesse kohtadesse kus teised ei käinud. Võtsin hoo maha. Kissitasin silmi, sest päike oli ere ja andis aimu lähenevast õhtust, ööst, pimedusest.
Ma sõitsin ringi. Mõtlesin, unistasin, vaatasin.
"Hei," kuulsin isa hüüet. "Mis sa siin lötutad? Väljas läheb kohe pimedaks, läheme koju."

Nimelt juhtus see, et mul paluti viimase kahe tunni unenäod ja mõtted uuesti saata. Ma täpsemalt ei oska seletada, kuidas ja kuhu saata, ma tean lihtsalt, et oli selline nõue. Kes kasutab faksiaparaati, teab, et vahel ei lähe faksid läbi ning seetõttu tuleb need uuesti saata. Ehk midagi sellist. Oleks siis tahetud ainult minu viimaseid unenägusid ja mõtteid. Oh ei, kus sa sellega. Sooviti veel sinu ja Mirju unesid. Mulle anti see vastutusrikas ülesanne need kokku koguda ja edastada. Kui enda unenäod sain ma enam vähem kokku(saladusena avaldan, et natukene luuletasin midagi kokku ka), mõtted samuti, siis teiste omade saamisega oli mul tõsiseid raskuseid. Ma ei julgenud küsida teiste mõtteid, unenägusid ehk veel oleks keegi nõus jutustama, kõiksuguseid salajasi mõtteid kohe kindlasti mitte. Mirjuga on muidugi eriti suured raskused, tema ei räägi mulle oma unenägusid ka. Tema puhul oleks tulnud kõik välja mõelda. Tuleb tunnistada, et ma olin päris hädas. Siis hakkasin ma mõtlema, et milleks on mul vaja saata enda ja oma lähedaste unenägusid ja mõtteid kellelegi või kuhugi. Juurdlesin selle üle ja otsustasin kiuste mitte seda teha. Sain ka õige pea teate, et seda ei ole tegelikult vaja teha. Kõik leiti üles, ei ole vaja uuesti saata.
Nüüd te siis ehk usute, et kõik meie peas toimuv läheb kuhugi arhiivi.

ah?

Küsisin Holdeni käest mis tal seljakotis on.
Ta vastas: "Jube igavus."
Soovitasin tal midagi põnevat sinna panna. Kui ma talle hetk hiljem sama küsimuse esitasin, vastas ta: "Tõmmu kabe." Näed, sellised asjad võivad seljakotis olla. Ta oli mind kuulda võtnud. Kolmandal korral vastas ta samale küsimusele: "Meedia."

Huvitavlik on see, et ma omistan ühele teisele kenale-kenale inimesele, kellega ma lävin samad teadmsied, mis minul. Eriti tuleb see ilmsiks ühe asja puhul. Nimelt raamatud ja nende lugemine ning tajumine. Ma nimelt arvan, et kui ma loen mõnda raamatut, siis tema ka juba teab seda kõike, mida ma lugenud olen. Ta on tavaliselt neid raamatuid tõepoolest lugenud, kuid esineb ka üksikuid eksemplare, mida olen ainult mina lugenud. Ja ma tahan hakata vahel temaga nende raamatute ainetel muljetama, aga taipan, et need asjad ei ole nii lihtsad. See tähendaks sisu selgitamist, võibolla ehk mõningaid muid täpsustusi. Näiteks mis assotsiatsioonid mul antud teemaga tekivad. Ma olen nõus seda tegema, mul ei ole selle vastu kunagi midagi olnud. Ainult ma taipan, et tegelikult selline telepaatia puudub. Sama asi on mõningate minu enda kirjutatud juttudega. Huvitav miks ma sedamoodi endale asju ette kujutan?

Te ju teate, et ma olen suuremat sorti piilur. Mulle meeldib akendest ja ustest sisse piiluda. Eile, jalutades, tegin ma seda taas. Vaatasin noobli maja võretatud keldriaknast sisse. Seal istusid väikesed tüdrukud toolidel. Nad olid ilusasti riides. Pidulikult, tuleks vist öelda. See ei välista ilu. Mõnel neist oli mänguloom või midagi sarnast süles. Teisest aknast nägin ma, et neile mängis keegi meesterahvas süntesaatorist palasid. Tõepoolest, ainult nägin, mitte ei kuulnud. Need tüdrukud olid kindlasti enda meelest (mitte ainult unistustes) baleriinid, printsessid, haldjad, kiisud, kaunitarid - meie kõigi lemmikud.