Tere!
Vaatasin arvutist ühte huvitavat filmijuppi. Seal olid tegelasteks elektroonikaseadmed. Tundusid olevat televiisorid. Nad elasid oma mustvalges maailmas. See oli üsna hirmus maailm. Nägi välja nii sünge, ulmeline, räpane ja ohte peitev.
Üks televiisor kutsus pitsapoisi, jälgis teda läbi snaipri sihiku. Kui pitsapoiss oli majale lähenemas kukkus ta surnult kokku - ta lasti maha. Laskja sai oma ema käest pragada. Pitsa vedeles maas, üks koertelekas tuli ja sõi seda.

Tõin nädal aega tagasi emme ja issi juurest ära hunniku vanasid plaate, mida ma lapsena kogu aeg kuulasin. Igasuguseid kenasid asju tuli hunnikute viisi meelde. Igasuguseid superhitte mida ma kuulasin ning neid hetki mida ma siis läbi elasin.

Raamatud

Tead, mis mulle meeldib?

Mulle meeldib kui ma olen lugenud läbi mõne raamatu. Ja siis avastan kellegi, kes on lugenud sama raamatut. Me teame, et see oli nauditav lugemine. Me kuuluksime nüüd justkui salajasse ühingusse. Aga see on veel parem, sest keegi ei tea sellest ühingust midagi. Meie ise ka ei tea.

Me oleme saanud tungida ühe või lausa mitme inimese mõtetesse, saladustesse, soovidesse ja tunnetesse. Me teame nende lugu. Meil on nii palju mida arutada, nii palju millest rääkida.

Kui me koos ei ole, siis on meil paljust mõelda.

Mul saab kohe üks raamat läbi. Kohe võtan uue, juba tean millise. Ja jään ootama seda aega kui leian kellegi, kes on ka mõne nendest raamatutest läbi lugenud.

Tere,
oma tänases unenäos ma nägin ennast ja Helinat. Kõiksugustes erinevates argistes ja mitteargistes toimetustes ja olukordades. Üks asi oli natukene teisiti kui võiks arvata. Nimelt ma olin küll mina ise, aga tegelikult olin ma meesterahvas nimega Pall raamatust/filmist "Ilmamaa inglid". Ma nimelt nägin välja nagu tema, rääkisin selliseid jutte nagu tema, tegin selliseid nalju nagu tema. Huvitav külg minu-Palli juures oli see, et skisofreenia ei olnud mitte mingisuguseid märke avaldanud, ma olin tore ja hea seltsiline. Ma meeldisin arvatavasti ka kõigile teistele. Ma aitasin Helina't kõiges ja olin talle hea sõber või isegi kallim. Võibolla skisofreenia väljenduski selles, et Pallis olin peidus mina (teistele nähtamatuna).














Ma ei saa sellest hundi mõistusest aru. Miks ta pidi põrsakeste maju just ümber puhuma? Kas ta pidas ennast mingiks eriti kõvaks meheks? Või oli ta näljast juba mõistuse kaotanud?

Meil võib tekkida küsimus naistekägistaja kohta, miks ta seda teeb? Miks viitsib ta riskida vanglakaristusega, mis ajab teda välja, mis toimub tema südametunnistusega? Kas tal tundeid ei ole? Kuid kui ta räägiks meile oma loo ära, siis me mõistaksime teda. Vähemalt mingilgi määral. Aga alati tekib küsimusi just selliste asjade kohta. Sarnaste märgatavalt äärmuslike asjade kohta. Miks ei märka keegi teisi asju?

Kunagi kasvatasid mu vanemad aias mitmesuguseid köögivilju. Kurkidega oli selline lugu, et need nägid valminuna hoopis teistsugused välja kui poes pakutavad. Tavaliselt oli nii, et mõned asjad ei kukkunud hästi välja. Kuid isegi väikese poisina olin ma täiesti kindel, et kurkide eest on kõige rohkem hool kantud. Nende kasvuhoonete ehitamisele aitasime mingil määral meie - lapsed ka kaasa. Iga päev käidi neid kastmas ja tuulutamas.
Kas mina olen samamoodi kasvanud?

Hämmastav!!!

Postkontoris ei olnud müügil kirjapaberit. Siis oldi nii lahke ja pakuti mulle printerist ühte lehte. Niisama, tasuta. Mind vaadati üsna imestunud näoga kui ma keeldusin printeripaberist. Ma tahtsin kõigest kirjapaberit osta. Ma olen sellise asja eest nõus raha maksma.

Hetked jalgrattal.

"Hei," hüüti.
Ma olin sügavalt mõtetest äratatud. Nii juhtus pidevalt kui ma olin jalgrattaga liuglemas. Ma ei sõitnud kunagi eriti kiiresti. Ma suutsin ja võisin seda teha. Sama moodi võidi mind mõtetest raputada kui ma aia peal kõõlusin, kiigel vegeteerisin, tenniseninaga murus ja võililledes susisin, ühesõnaga igal hetkel kui ma olin ärkvel. Millest ma olin mõelnud?
"Mängime miilitsat ja pätti. Kumb sa tahad olla?"
Olgu ma oli seekord miilits. Ma ajasin teisi natukene taga. Kui kätte sain tegin nende teelehest juhilubadesse trahvi märgiks auke. Teadupärast kaotavad load kehtivuse kui neisse tehakse kolmas auk. Edasi tuli seaduserikkuja arestimajja toimetada. Võtsid tema jalgratta ja enda oma ning viisid selle arestimajja. Selleks oli üks asfaldiga kaetud parkla. Kurjategijat, tema sõiduvahendit ja enda oma oli üsna keeruline sinna toimetada. Nagu pätile kombeks üritas ta põgeneda. Mina pidasin oluliseks sellisel juhul vähemalt tema ja enda jalgratas arestimajja viia. Ilma jalgrattata oli tal mõttetu pätt olla. Sulgesin sõiduvahendi nähtamatu lukuga. Samas tuli ka noruspäi selle omanik, kelle ma kõrvalruumi lukustasin. Olenevalt rikkumisest tuli mõned päevad kuni lausa mõned kuud seal karistust kanda.
Vanglasse sattumise vältimiseks mõtlesid kurjategijad välja kavala nipi. Lubadeks olid ilusad värsked teelehe lehekesed. Kuna neid kasvas kõikjal, siis sai kahe auguga load vabalt välja vahetada uute vastu. Tegelikult pean tunnistama, et selle mõtlesin välja mina ühel korral kui ma ise pätt olin. Nüüd oli see minu vastu keeranud.
Ühel hetkel ma tegin justkui asuksin erilise innuga kurjategijaid jälitama. Kasutasin valjemat sireeni, lõgistasin rattakella nagu hullumeelne ja väntasin nii nagu jaksasin. Selle peale pagesid pätid kabuhirmus, kiiremini kui nad muidu sõita suutsid. Kui nad peitusid keerasin mina otsa ringi. Asudes justkui kedagi nähtamatut teisel pool jälitama. Sõitsin endale tuttavatel radadel. Peitsin ennast sellistesse kohtadesse kus teised ei käinud. Võtsin hoo maha. Kissitasin silmi, sest päike oli ere ja andis aimu lähenevast õhtust, ööst, pimedusest.
Ma sõitsin ringi. Mõtlesin, unistasin, vaatasin.
"Hei," kuulsin isa hüüet. "Mis sa siin lötutad? Väljas läheb kohe pimedaks, läheme koju."