Murulkõndija

Lill ootas igavledes aaSal.
Tal oli äärmiSelt hea olla.
Ta oli õnnelik, nii õnnelik, kui üldSe olla sai.
Ta küll pidi hetkel oma kallimat ootama, aga see oli ikkagi meeldiv tunne.
Olles kõige tavaliSem lill siin aaSa peal, tundis ta ennaSt väga õnnelikuna.
Ta oli kõigeSt üks väike punaSte kroonlehtedega ja kollaSe südamikuga lill.
IluSal roheliSel varrel oli kaks lehte.
Teile tundus tavaline, aga tegelikult on ta kõige kaunim ekSiSteeriv eluSolend.
Lill arvas hoops, et kauneim siin ilmas on kena loom, kes käis iga päev tema juures.
Ta nimetas teda Murulkõndijaks.
Käis ta ju päevaSt päeva lille imetlemas.
Suurt rõõmu tegi teineteiSele mõtlemine.
Kõige õnnelikumad olid nad koos olles.
Nad vahetaSid siis kalliStuSi ja imetleSid teineteiSt, lauSudes ükSteiSele iluSaid sõnu.
Koos tundus nende veedetud aeg väga pikk. Oodates lauSa lõpmatu.
Aga lill teadis, et Murulkõndija tuleb.
Ja ta tuli alati.