Kuri kahtlus, et see ei ole Õismäe. Peaks olema Moskva. Ma ei mäleta enam, millal see aset leidis. Ma suudan pelgast mõttest mõne meetrise kõrguse peale jalad värisema ja südame puperdama saada. Võin selle tunde endale igal ajahetkel tekitada. Samas mõnikord reaalselt kõrgel olles on hea. Liigagi hea. Ei taha, et see hetk lõppeks. Kuidagi ei suuda seda head tunnet meenutada või ette manada. Vahest mingisugune murdosa sekundist vaid tekib see taas. Vahetaksin selle kõrgusekartuse vastu ära.

My heart was so broken.